Olen oma tädi (ema õde) alati mammiks kutsunud. Sellest ajast alates kui mäletan, ta on meie kõigi jaoks mammi olnud. Nii meile, kui ka tema enda lastele ja omakorda nende lastele. Ka meie küla poetädidele ja tema sõbrannadele. Ta lihtsalt on…mammi. Meie mammi 🖤
Kui ma talle mõtlen, seostuvad mul temaga mitmed toidud. Tema pontšikud, tema rukkileib. Tema bubert ja kissell. Ta ajab siiani adžika läbi vana hakklihamasina ning tema igasuvine tomatimahl on lihtsalt geniaalne. Aga tema MUSURULLID… Oh need maitsvad musurullid. Suvel oli mul võimalus lõpuks ometi näha, kuidas ta neid teeb. Ja teate mis – on harva nii, et keerulisele küsimusele on väga lihtne vastus. Kuid mis puudutab toitu, siis mulle näib, et mida lihtsam see on, seda õigem. Kuidas muidu seletada, et vaid 5st komponendist koosnev musurull saab nii maitsev olla.
Mammi musurullid on tõestus sellest, et kogu see küpsetamine-kokkamine on vanaema poolt meile geenidega kaasa antud. Seda tõestab ka fakt, et jõulude ajal tõi Terje (mammi tütar) meile oma piparkoogimaiust. Tagasihoidlikud plastiktopsid, kus sees vahukoore-kohupiima kihid piparkoogi pururuga, aga ohsa mait! milline maitse! Läheb jälle sinna kategooriasse, et kui keegi teada ei saaks, läheks varastaks kõik ära. Kõhklemata!
Aga veel enne kui ma retsepti juurde lähen, on mul veel üks asi vaja ära õiendada.
Ma mõtlen tihti, miks ma seda teen. Miks ma postitan fotosi oma Foodgraphersi Instagrami kontole, miks ma siia oma mõtteid-retspte kirjutan. Et saada kellegi tähelepanu? Tasuta vorste?
Tähelepanust ja tasuta vorstidest ma ära ei ütleks, aga see pole kaugeltki minu eesmärk. Ma teen seda kõike oma nubludele – Norale ja Ruudile. Ehk kunagi nemad loevad seda. Kuigi mulle meeldiks, et nad leiaks mu rasvaplekised ja šokolaadised märkmepaberid ja retseptivihikud, siis annan endale aru. Kogu meie virrvarris, need maised asjad kipuvad kaduma. Aga ehk Internet jääb. Ja ehk kunagi pakub Zone sellist lahendus, et saaksin kogu elu serveritasud ära tasuda, ja see minu väike virtuaalne toidu- ja elupäevik jääb alles. Nii kauaks kuni vaja.
Nii et, kallid Ruudi ja Nora, loodan, et te teaksite – enne kui ma jagan teiega mammi, teie vanatädi, musurullide retsepti (mida te peate ise ka katsetama), teadke, et Sina Ruudi (1,7a) oled papsiga hetkel veoauto rehve vahetamas. See oli põhimõtteliselt ka ainus stiimul, kuidas Sind riidesse saada.
Kui ma võtaks kokku Sinu 3 kõige olulisemat asja, siis päris kindlasti oleksid need –
- vanaisa buss
- papsi veoauto
- paljalt ringi jooksmine
- Okei, kõik maailma pallid ka. Me sel aastal ei saanudki kuuske jõuludeks tuppa tuua, sest Sa olid kõik ümmargused kuuseehted aasta jooksul kandiliseks loopinud.
Sina, Nora (1k) magasid vankris, mida vaikselt ühe jalaga kõigutasin. Rõhutan, et magasid, sest Sa tõusid kohe kui arvuti kaane avasin. Sulle meeldib väga endast märku anda, just siis kui mul on plaan midagi tegema hakata. Eriti õhtuti, kui mina mõtlen magama minna, tekivad Sinul oma plaanid. Sa vaatad oma suurte silmadega ringi ja kõige enam tahaksid süles olla. Aga mitte ainult, me peame ka ringi käima, et Sa ikka parema ülevaate toimuvast saaksid. Ehk see läheb Sul varsti üle, sest ausõna, õhtul on meie kodu täpselt samasugune kui päeval.
Ja veel üks asi. Me kutsume Sind käpikuks, sest mingil kummalisel viisil see hellitusnimi kohe sobib Sulle. Sa ei meenuta käpikut, õigemini, ma ei teagi milline käpik olema peaks, aga Käpik Sa oled. Meie väike Käpik ❤️
200gr margariini 240gr hapukoort 0,5tl sooda 0,5tl äädikas ca 600gr jahu 5-6 hapukat õuna suhkru-kaneelisegu 1 muna Murenda kokku margariin ning jahu, lisa hapukoor ja äädika-sooda segu. Rulli taigen õhukeseks, jaga sektoriteks. Asea igale sektorile õunaviil ning pisut suhkru-kaneelisegu. Seejärel keera sektor rulli ja piserda üle munaga. Küpseta 180 kraadi juures ca 10 minutit. 
sul on vaja:
instruktsioonid.
Sega kokku äädikas ja sooda. 