Ma ausalt ei tea kedagi, kellel Viljandiga ei oleks mõnd head mälestust. See südasoe tunne mis tekib, kui Viljandi hakkab lähemale jõudma, seda oleme me kõik tundnud.
Kui ma olin 7-8 aastane, oli reis Viljandi turule minu ja minu ema aeg. Võtsime alati selle pisikese seikluse ette vahetult enne kooli algust ja need mälestused on pugenud mulle väga sügavale põue. Ja sinna ta jääb veel mitmeks aastakümneks.
Sel korral külastasime Viljandit oma pisikeste jubinatega. Ruudi (4a) ja Nora (3a). Ma ei saa kindalt väita, et kas neid see niivõrd puudutas, aga meie Ragnariga käisime küll kummalised naeratused näol seal ringi. Ma ei teagi mis täpselt seal on, aga midagi müstilist see Viljandi endas peidab. Ja äkki ongi hea, et ma pole seda päriselt ära tabanud, sest ma pole veel valmis otsimist lõpetada.
Viljandis on aga üks pisike kohvik, mis oma helesinise uksega lihtsalt kutsub sisse. Oma 6-7 aastat tagasi istusime selle terrassil ja maitsesin esimest korda luuüdi ja mul on raske neid tundeid sõnadesse panna. Äkki mängis seal rolli Viljandi, äkki hoopis vein, äkki maailma parim seltskond, aga tegelikult arvan, et lihtsalt ülemõistuse maitsev söök. Tol korral oli seal peakokaks Margo Paluoja ja tema käekirjaga olen juba pea aastakümmend tuttav. Aga see hõrk luuüdi on siiani mulle eredalt meeles.
Sel korral lüüudi menüüst me ei leidnud, ega ka Margot köögist. Ja äkki jäigi mulle pisut midagi kättesaamatuks, aga nuriseda polnud ka millegi üle.
16 €
9.5 €
