Ma ausalt ei tea kedagi, kellel Viljandiga ei oleks mõnd head mälestust. See südasoe tunne mis tekib, kui Viljandi hakkab lähemale jõudma, seda oleme me kõik tundnud. Kui ma olin 7-8 aastane, oli reis Viljandi turule minu ja minu ema aeg. Võtsime alati selle pisikese seikluse ette vahetult enne kooli…

Pean tunnistama, et ma ei olnud varem gnocchisi ise teinud. Aga mõte sellest, et see koosneb peamiselt 3st koostiosast ja võib maitseda nii hästi, oli parajalt erutav. Kuulnud olin ma neist palju, eelkõige on neid iseloomustatud kui suussulavad pilvekesed ja ehkki, minu omad kohe suus ei sulanud, siis Antsu juures…

Vanad traditsioonid ja uudsed lähenemised – just nii tutvustab end 10 üsna erineva taustaga restorane koondav maitseseiklus Ida-Virus. Ja minul oli suuuur suuuuur au neid ja nende meistriteoseid jäädvustada. Mulle see toit on ikka väga südamelähedane. Ma vaimustun suussulavast sisefileest rohkem kui mõnest kingapaarist. Vaarikavaht kondenspiimaga võib olla ainuke mälestus…

Ehhki vähemalt korra nädalas tuleb mul tahtmine lennupiletid osta ja kuhugi seiklema minna, suutis mind meie oma pisike Eesti jälle üllatada. Vaid 1,5h tundi sõitu ja leidsin end ühest üdini inspireerivast gastronoomiatalust. Peremeheks Ants Uustalu ja kelle käe alt jõudis meie lauale ülimaitsev 5-käiguline õhtusöök. Igale roale eelnes peakoka tutvustus…

Kuna Tallinna külastus oli niivõrd tore, siis vaikselt juba ootasime oma uut sihtkohta. Ja selleks sai Narva! Nagu ikka ootas meid seal üsna tihe programm, aga tsakrad olid avatud ja teadsin, et tuleb üks meeldejääv nädalalõpp. Kahjuks kostitas Ilmataat meid mega tuule ja rohke vihmaga. Aga lõppkokkuvõttes polnud sellest midagi, nägime…

Ma olen juba mitu aastat pühendanud end rohkem teekonnale kui sellele kuhu ma jõuda sooviks. Soov õppida ja areneda, end proovile panna, nuttu ja naerda, ebaõnnestuda ja õnnestuda. Ma pole unistanud fotograafiks saamisest või eduka blogi pidamisest, küll aga olen ma tahtnud ägedaid pilte teha, oma kaamerat viimase detailini tundma…

See, et minu söögitegemisepisik pärineb minu emalt, on juba ammu teada. Tal on olnud aastaid (kui mitte aastakümneid juba) komme retsepte üles kirjutada ja mul on selle üle vaid suur hea meel. Üks neist retseptiraamatutest pärineb aastast 1982 ja sinna on peidetud üks tõeline varandus – tema kurikuulus Napoleoni koogi…

Kirjutan Sulle õhtust, mille peakangelasteks pole mitte inimesed, vaid hoopis toit laual. Inspiratsiooni selle retsepti loomiseks sain oma lemmiksarjast Gilmore tüdrukud ja ega seal ülemäära palju retsepti ei paljastatud. Sookie oli teinud oma kuulsat soolvees marineeritud sealiha ja see pidavat suus lihtsalt sulama. Ja nii saingi mina inspiratsiooni oma uueks…

See smuutikauss viib mind otsekohe ühte tulikuuma suveõhtusse. Meile olid sõbrad külla tulnud ja enne veel kui ujuma läksime, tegime kõik koos ühe maitsva smuuti. Peakangelaseks oli selles Salvest AS’i 100% ökoloogilistest vaarikatest tehtud püree, pisut Alpro banaanijooki, palju armastust ja ohtralt head sõprust. Olgu igaks juhuks öeldud, et tegelikult…

Me tähistasime oma suve algust 2 eriti suvise retseptiga. Kõik sai alguse sellest kui SALVEST mulle kirjutas ja rääkis, et neil tuleb kohe-kohe välja ökoloogilistest vaarikatest tehtud püree ja kas me oleks nõus sellest midagi maitsvat tegema. Särtsakasse vaarikapüreesse pole tilkagi lisatud suhkurt, magusust annab hoopis ökoloogiline õunapüree ja ökoloogiline…